PRÜGIMATK

Ühel päeval paistab soojendav kevadpäike, järgmisel puhub kõle tuul ja sajab vihma või isegi lund. Nii ei oskagi pikemaid plaane teha ja tuleb hommikul aknast välja vaadates otsustada, kas ilm sobib matkamiseks või mitte.
Kuna 16.märtsi hommik rõõmustas meid päikesepaistelise ja tuulevaikse ilmaga, siis seadsime sammud Linajärve äärde viivale teele ning sealt edasi metsarajale.
Porilompide sügavus ja laius sai mitu korda üle mõõdetud ning meid kraaksumisega tervitama tulnud vares sai laste poolt rahvuslinnuks ristitud. Kuivanud okstega varustatud "jahimehed" põikasid aegajalt metsa alla, et kuulatada, kas ehk on mõnd talveunest ärganud karu ringi müttamas näha.

Metsarada oli justkui loodud jalutamiseks ja kevadise looduse nautimiseks, aga...
Mis see seal tee ääres helendab? Kõdunenud lehtede vahelt leidsime tühja plastkanistri. See on ju prügi ja keegi paha ja rumal inimene on selle metsa alla visanud. Otsustasime, et paneme kanistri teele meie tagasitulekut ootama ning toimetame selle hiljem prügikasti. Kahjuks ei jäänud kõnealune kanister  kaaslasteta - lapsed leidsid taolisi veel 6, lisaks tühje pudeleid. Igaüks sai midagi tagasiteele näppu, et see prügikasti toimetada.

Kõige suuremale ja koledamale leiule meie jõud peale ei hakanud. Kes küll on viinud suurte roheliste kileikottidega ehitusjäägid metsa alla ning need siis veel okste ja lehtede alla ära peitnud???

Ootamatult oli meie kevadmatkast saanud prügimatk.
Vähemalt saime veidigi kasulikud olla ja metsa alt osa prügi ära tuua. Lapsed olid ühel nõul, et nemad küll kunagi prügi vedelema ei jäta ning metsa alla ammugi ei vii.
Eks see jääb ju ikka meelde ka kui pead pika tagasitee lasteaeda kanistrit (õnneks tühja) käes tassima.