teisipäev, 24. november 2015

KUIDAS ME HENRYL KÜLAS KÄISIME


Viimasest postitusest on jälle hulk aega mööda läinud, aga püüame nüüd seda viga parandada ja jälle oma tegemistest kirjutada.

Otsisime sel sügisel juba tükk aega lähiümbrusest talu, kus saaksime lastega koduloomi vaatama minna, aga paraku ei teadnud keegi kedagi, kes loomi peaks. Saigi lastevanemate poole palve saadetud, et ehk pakub keegi loomadega talu välja. Peagi tuli vastus Henry isalt, kes meid lahkelt endale külla kutsus.
1.oktoobri sombusel sügishommikul saigi plaan teoks.


Kõigepealt sattusime äsja vabadussepääsenud rõõmsalt kaagutava ja sagiva kanakarja keskele

Seejärel tulid laudast lagedale uudishimulikud pardid


Ühegi talu õuelt ei puudu koer ja kass. Koer pole paraku pildile jäänud, aga ilus valge kiisu sättis end julgelt lasterühma sekka ja sai autasuks palju paisid.


Eemalt piidles meid uhke sokk, kes laste lähenedes kaasatoodud leivakuivikute lõhna tundis ja kohe maiuspalu noolima asus.


Paljude laste lemmikuks osutus aga küülikupaar, kellele puurivõrgu vahelt rohuliblesid anda sai.


Lisaks loomadele näitas Henry isa  meile eriti väärikat vana Fordi, mille rooli kõik soovijad keerata said.

Oleme Henry isale väga tänulikud, et ta meid oma õuele lubas. Lastel oli põnev hommikupoolik.