VIHMANE PÄEV SOOMAAL

Ei juhtu just väga tihti, et lasteaialastele põnevaid loodusprogramme pakutakse. Eelmise kevade Siniallikul käigust olid väga head mälestused ning sel kevadel haarasime võimalusest minna Soomaale, kus võtsime osa RMK loodusprogrammist "Koprarajal meeltega".  Kutsusime  kaasa ka eelkoolirühma lapsed ning 28.aprillil saigi meie loodusretk teoks.

Paraku peitis päike end tiheda ja halli pilveteki alla ning Soomaa külastuskeskusesse jõudes ootasid meid ees äsjasadanud tugevast vihmast tekkinud porilombid ja üsna märg matkarada.

 Mureliku näoga programmijuht pakkus meile võimalust läbida vaid pool rajast, aga meie oleme ju kogenud matkasellid, seega otsustasime ikka terve kopraraja läbi kõndida. 

Õnneks oli ilm soe ja tuulevaikne ning vihmapiisku tilkus üsna hõredalt.

Vaprad matkasellid asusidki teele. Osade laste suust kostus äratundmisrõõmu: "Ma olen siin ju emme ja issiga käinud!" kuid osad astusid elus esimest korda laudteele ning uurisid, et miks küll metsa sild on ehitatud. 

Kui olime tükk aega linnulaulu ja värsket metsaõhku nautides jalutanud, seisatas programmijuht tahvli juures, kust lapsed musträhni ära tundsid. Saime teada, miks rähn hoolega puukoort toksib ja keda ta sealt alt otsib. Proovisime ka ise, et kas kõrva vastu puukoort hoides kuuleme, kuidas putukad-mutukad puukoore all siblivad.

Puutüvedel märkasime sildikesi, millele oli märgitud aastaarv ning veetaseme kõrgus. Nüüd saime teada, et Soomaal on 5 aastaaega ning viies on suurvee aeg. Saime mõõta, kellele oleks veetase olnud nabani, kellel ninani ja kellel oleks suurvee ajal vesi hoopis üle pea olnud. 

Edasi liikudes läks maapind üha märjemaks ning libedal laudteel püsimine nõudis omajagu osavust ning tasakaalu, sest kes see ikka oleks tahtnud teeraja kõrvale vette sulpsata. Õnneks said lapsed enam vähem kuiva jalaga teeraja läbitud.

Ühel väikesel lagendikul soovis programmijuht, et kõik lapsed silmad kõvasti kinni pigistaks ja üldse ei piiluks. Ta palus kotist pimesilmi endale midagi võtta ja kompides kindlaks teha, millega tegemist on.

Osati arvata küll, sest oleme ju ennegi männi-ja kuusekäbisid, teokarpe ja puukoort peos hoidnud. Programmijuht näitas ka käbisid, millega on maiustanud orav ja kust on seemneid otsinud rähn.

Teekonna jätkudes muutus maaspind üha märjemaks ja ega vihmasadugi hõrenemise märke näidanud, pigem vastupidi. Aga Soomaal peabki ju märg olema!

Jõudsime jõe äärde, kus igaüks sai oma silmaga näha, milliseid suuri puid on koprad võimelised oma teravate hammastega langetama. Nägime ka kobraste urgusid ja nende toidutagavarasid. Tundus nagu oleksime jõudnud kobraste kuningriiki. Loomulikult ei näinud me ühtegi kobrast, sest vaatamata pingutustele ei õnnestunud meil vaikselt ja märkamatult liikuda. Koprad on aga väga ettevaatlikud ning kaovad  väikseimagi võõra heli peale kiirelt peitu.

Kui olime kopraraja läbi kõndinud, siis andsime ilmale alla - vihma sadas ja otsustasime kaasavõetud piknikutoidu soojas ja kuivas külastuskeskuses ära süüa. Küll soe tee ja saiakesed maitsesid hästi!

Kõhud täis söödud, saime uudistada külastuskeskuse väljapanekuid ning nägime lõpuks ka päris kobrast, paraku küll topise kujul.