10.veebruari hommikul panime joped selga, kummikud jalga, võtsime toidumoona kaasa ning asusime Soomaa poole teele. Soomaal oli just nädal varem korralik talvine üleujutus ning lootsime meiegi sellest osa saada. Tee Soomaale oli küll üsna auklikuks muutnud ja meil tekkis hirm, et buss laguneb ära, aga õnneks seda siiski ei juhtunud.
Kohale jõudes selgus, et suundume samale koprarajale, kus juba kevadel olime käinud. Äratundmisrõõmu oli pea igal sammul ja lapsed mäletasid üsna hästi, mida olid kevadel näinud ja mis on praegu teisiti. Metsaalune oli korralikult vee all, aga õnneks sai mööda laudteed turvaliselt astuda. Kui kevadel saime kogu kopraraja läbi kõndida, siis nüüd polnud see kõrge veetaseme tõttu võimalik.
Kahjuks ei õnnestunud meil ühtki looma kohata, aga see-eest märke loomade ja lindude tegutsemisest oli kõikjal küllaga.
Matkalt tulles suundusime külastuskeskuse avarasse õpeklassi, kus peale kehakinnitust said lapsed vaadata filmi karust, põdrast ja hundist ning seejärel uudistada ülemisel korrusel erinevate metsloomade nahku ja lindude topiseid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar